Pidagem meeles ka seda, et Jumalaasja põhitooniks ei ole mitte diktaatorlik autoriteet, vaid alandlik vendlus, mitte meelevaldne võim, vaid siira ja armastava konsultatsiooni vaim. Mitte miski peale tõelise Bahá’í vaimu ei saa loota ühelt poolt, halastuse ja õigluse, vabaduse ja alluvuse, isiksuse õiguste puutumatuse pühaduse ja enese allutamise, valisuse, diskreetsuse ja mõistlikkuse ning teisest küljest vendluse, avameelsuse ja õigluse põhimõtete kooskõlastamisele.

Nende ülesanded, keda sõbrad on vabalt ja oma sisetundele toetades valinud oma esindajateks pole mitte vähem elulised ja kohustuslikud, kui nendel, kes on neid valinud. Nende funktsiooniks pole mitte dikteerida, vaid nõu pidada, ja nõu pidada mitte ainult omavahel, vaid ka niipalju kui võimalik koos sõpradega, keda nad esindavad. Nad ei tohi vaadelda ennast mitte kellegi teisena, kui Jumalaasja efektiivsemaks ja sündsamaks esitamiseks valitud tööriistadena. Neid ei tohi kunagi juhtida oletusele, et nad on Jumalaasja liikmeskonna kesksed ornamendid, kes ületavad teisi seesmiste võimete ja teenete poolest, ja on Usu õpetuste ja põhimõtete ainsad edendajad. Nad peaksid lähenema oma ülesannetele äärmise alandlikkusega ja püüdma, oma avameelsusega, oma kõrge õiglus- ja kohustustundega, siirusega, tagasihoidlikkusega, täieliku pühendumusega oma sõpradele, Jumalaasja ja inimkonna hüvangule ning huvidele, võitma mitte ainult nende, keda nad teenima peavad, täieliku toetuse, usalduse ja austuse, vaid ka nende lugupidamise ja tõelise kiindumuse. Nad peavad igal ajal vältima eraldatuse vaimu, saladuslikku õhkkonda, vabanema domineerivast suhtumisest ja suruma oma arutlustes maha kõikvõimalikud eelarvamused ja kired. Nad peavad oma targa äranägemise järgi sõpru usaldama, tutvustama neid oma plaanidega, jagama nendega oma probleeme ja muresid ning otsima nende nõu ja abi. Ja kui neilt nõutakse mingile kindlale otsusele jõudmist, peaksid nad, pärast erapooletut innukat ja südamlikku arutlust pöörduma palves Jumala poole ning jäädvustama oma hääle innukuse, veendumuse ja julgusega ja pidama kinni enamiku häälest, mis on, nagu ütleb meie Meister, tõe hääl, mitte kunagi vaidlustatav ja alati kogu südamest ellu viidav. Sellele häälele peavad sõbrad südamest vastama ja võtma seda kui ainsat vahendit, mis võib kindlustada Jumalaasja kaitse ja edenemise.

-Shoghi Effendi, Bahá’í Administration, lk. 63-64

Jumalausu juhtijad peavad olema nagu karjused. Nende eesmärgiks peaks olema hajutada kõik kahtlused, valesti mõistmised ja kahjulikud eriarvamused, mis võivad usklike koguduses tekkida. Ja sellega saavad nad hästi hakkama siis, kui nende motivatsiooniks on tõeline armutunne oma kaasinimeste vastu, koos kindla otsusega tegutseda õiglaselt kõigis asjades, mis antakse neile arutamiseks.

-Shoghi Effendi nimel kirjutatud kirjast ühele usklikule, 9. märts, 1934.

Ei ole ühtki hädavajalikumat ülesannet, kui täiusliku harmoonia ja vendluse kindlustamine sõprade hulgas, eriti Kohalike Nõukogude ja üksikusklike vahel. Kohalikud Nõukogud peaksid üksikusklikes usaldust äratama ja need omakorda peaksid väljendama valmidust täielikult kinni pidada Kohaliku Nõukogu otsustest ja juhistest. Need kaks peaksid õppima koos töötama ja mõistma, et ainult sellises koostöös saavad Jumalaasja institutsioonid efektiivsemalt ja kestvalt funktsioneerida. Kuigi kuulekus Kohalikule Nõukogule peaks olema täielik ja kogu südamest tulev, peaks see organ oma otsused siiski ellu viima, vältides muljet, et teda innustavad diktaatorlikud motiivid. Jumalaasja vaim on vastastikus koostöös, mitte aga diktatuuris.

-Shoghi Effendi nimel kirjutatud kirjast ühele usklikule, 28. oktoober, 1935.