Ülemaailmne Õigluse Koda

Bahá’í maailmakeskus

Aprill 2002

Maailma religioossetele juhtidele

Kahekümnenda sajandi püsiv pärand on see, et ta on maailma rahvaid sundinud ennast vaatlema kui ühe ainsa inimrassi liikmeid ja maakera kui selle rassi ühist kodumaad. Vaatamata jätkuvale konfliktile ja vägivallale, mis silmapiiri pimendavad, taanduvad kõikjal eelarvamused, mis kord paistsid olema inimliigi olemusele loomuomased. 

Nendega koos langevad barjäärid, mis pikka aega lõhestasid inimpere seosetute kultuuriliste, etniliste ja rahvuslike identiteetide segaduseks. Sellise põhjaliku muutuse toimumine nii lühikese aja vältel - ajaloo perspektiivist vaadatuna peaaegu üleöö - vihjab tuleviku võimaluste suurusele.

Traagiliselt aga on organiseeritud religioon, mille olemasolu tõeline põhjus nõuab vendluse ja rahu loomist, toiminud liiga sageli ühe kõige raskema takistusena sellel teel. Kui mainida eriti valulist tõsiasja, on ta juba kaua toetanud fanatismi. Ühe maailma religioonide valitseva koguna tunneme me vastutust soovitada tõsiselt kaaluda väljakutset, mida see religioossele juhtimisele esitab. Nii see küsimus kui olukord, mille see kaasa toob, nõuavad, et me räägiksime avameelselt. Me loodame, et Jumaluse ühine teenimine kindlustab, et see, mida me ütleme, võetakse vastu samas heatahtlikkuse vaimus nagu see on esitatud.

See küsimus saab eriti selgeks, kui vaadelda saavutusi teistel aladel. Peale üksikute erandite peeti minevikus naisi alamaks sooks, nende loomust seostati ebausuga, neilt võeti võimalused inimhinge potentsiaali väljendada ning pandi meeste vajaduste täitmise rolli. Kahtlemata on olemas mitmeid ühiskondi, kus taoline olukord on säilinud ja kus seda isegi fanaatiliselt kaitstakse. Ometi on nüüd globaalsel tasandil sugude võrdõiguslikkuse mõiste saavutanud edukalt üleüldiselt aktsepteeritud põhimõtte jõu. Ta on võitnud samasugust tunnustust nii suuremas osas akadeemilises ringkonnas kui ka meedias. Nii põhjalikult on siin ümber mõeldud, et meessoo üleoleku pooldajad ei leia toetust vastutustundlikult mõtlevate inimeste hulgast.

Natsionalismi piiratud pataljonid seisavad silmitsi sarnase saatusega. Iga mööduva kriisiga maailma afäärides on kodanikel kergem vahet teha isamaa-armastusel, mis nende elu rikastab, ja allumisel mässule õhutavale retoorikale, mille eesmärgiks on esile kutsuda teiste vihkamist ja kartmist. Isegi seal, kus on sobiv osa võtta tuntud rahvuslikest rituaalidest, on avalikkuse reaktsioonis sageli näha nii kohmetustunnet kui ka endist uskumust ja spontaanset vaimustust. Seda toimet on tugevdanud rahvusvahelise korra järjekindel ümberkujundamine. Olgu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni süsteemi praeguse vormi puudujäägid millised tahes ja selle võimed ühise sõjategevusega agressiooni vastu seismiseks kui tahes piiratud, ei saa keegi jätta tunnistamata fakti, et absoluutne rahvusliku ülemvõimu fetiš on teel väljasuremisele.

Ajalooprotsessid, millel on vähe kannatlikkust selliste pretensioonidega, andsid samuti lõpliku hoobi rassilistele ja etnilistele eelarvamustele. Siinkohal on olnud eriti otsustav mineviku hülgamine. Rassism, millega on nüüd seotud kahekümnenda sajandi õudused, on niivõrd rüvetatud, et tal on vaimse haiguse tunnusmärgid. Kuigi ta on jäänud püsima sotsiaalse hoiakuna mitmetes maailma osades ja nuhtluseks märkimisväärse hulga inimeste elus, on rassiline eelarvamus põhimõtteliselt nii üleüldiselt hukka mõistetud, et mitte ükski inimkogu ei või endale enam ohutult lubada sellega identifitseeritud olemist.

Mitte et pime minevik oleks ära kustutatud ja uus valgustatud maailm on korraga sündinud. Lugematu arv inimesi talub jätkuvalt etnilisesse gruppi, soosse, rahvusesse, kasti ja klassi sissejuurdunud eelarvamuste mõju. Kõik viitab sellele, et taolised ebaõiglused jäävad kaua püsima, kuna institutsioonid ja standardid, mida inimesed loovad, muutuvad vaid aeglaselt võimeliseks üles ehitama uute suhete korda ja tooma rõhutuile leevendust. Pigem on küsimus selles, et oleme ületanud läve, kus ei ole tõenäoliselt võimalust tagasipöördumiseks. Põhiprintsiibid on identifitseeritud, nimetatud, avalikkuse tähelepanu köitnud ning leidnud üha enam rakendust institutsioonides, mis suudavad nende printsiipide täitmist nõuda. Pole kahtlust, et olgu võitlus kui tahes pikk ja valulik, saab tulemuseks olema kõikide inimvaheliste suhete põhjalik ümberkujunemine rohujuurte tasandil.
*
Kahekümnenda sajandi alguses paistis, et just usuline eelarvamus alistub kõige tõenäolisemalt muutuse jõududele. Teaduslikud saavutused Läänes olid juba mõnedele sektantliku eksklusiivsuse tähtsaimatele tugisammastele jõhkra hoobi andnud. Usundite ühinemise liikumine paistis olema paljutõotav uus religioosne areng, mis oli toimumas inimrassi enda nägemuse muutumise kontekstis. Aastal 1893 üllatas Maailma Kolumbia Näitus isegi oma ambitsioonikaid korraldajaid, andes elu kuulsale Religioonide Parlamendile - nägemusele vaimsest ja moraalsest ühtsusest, mis köitis inimeste tähelepanu kõikidel kontinentidel ja suutis varju jätta isegi teaduslikud, tehnoloogilised ja kaubanduslikud imed, mida näitus tähistas.

Lühidalt, paistis, et vanad müürid olid langenud. Religiooni mõjukate mõtlejate jaoks oli see ainulaadne kogunemine “enneolematu maailma ajaloos”. Selle nimekas peakorraldaja ütles: “See Parlament on vabastanud maailma vagatsemisest.” Ennustati kindlameelselt, et ettenägelik juhtkond võiks kasutada võimalust ja äratada maakera kaualõhestunud usulistes kogudustes vendluse vaimu, mis pakuks vajalikku moraalset alust uuele maailmale, kus valitseb heaolu ja progress. Niiviisi julgustatuna kasvasid ja puhkesid õitsema igasugused religioonidevahelised liikumised. Paljudes keeltes laialdaselt levitatud kirjandus tutvustas üha laiemale üldsusele, nii usklikele kui ka uskmatutele, kõikide suuremate usundite õpetusi ja äratas huvi, mis levis järk-järgult raadio, televisiooni, filmi ja lõpuks Interneti vahendusel. Kõrgkoolid alustasid kraadiõpet võrdlevas religioonis. Sajandi lõpupoole muutusid üsna tavalisteks religioonidevahelised jumalateenistused, mis olid mõeldamatud mõned aastakümned varem.

Kuid, oh häda, on selge, et nendel initsiatiividel puudub nii intellektuaalne koherentsus kui ka vaimne kohusetunne. Vastupidiselt ühinemisprotsessile, mis kujundab ümber inimkonna teisi sotsiaalseid suhteid, seistakse sügavalt juurdunud sektantliku mõtlemise tõttu kangekaelselt vastu ideele, et kõik maailma suured usundid on oma olemuselt ja päritolult võrdväärtuslikud. Rassilise integratsiooni protsess on areng, mis ei ole üksnes sentimentaalsuse või strateegia väljendamine, vaid tuleneb tunnistamisest, et maakera rahvad moodustavad üheainsa liigi, mille mitmed erinevused kui sellised ei anna mingit eelist ega too ebasoodsust rassi eri liikmetele. Samuti on naiste emantsipatsioon tekitanud nii ühiskonna institutsioonides kui ka avalikus arvamuses valmisoleku tunnistada, et ei ole vastuvõetavaid põhjusi - ei bioloogilisi, sotsiaalseid ega moraalseid -, mis õigustaksid naiste ja meeste vahelise täieliku võrdõiguslikkuse eitamist ja tüdrukutel poistega võrdsete haridusvõimaluste keelamist. Samuti ei toeta mõnede rahvaste poolt areneva globaalse tsivilisatsiooni kujundamiseks tehtud panuste tunnustamine päritud illusiooni, et teised rahvad annavad jõupingutusele vähe või mitte midagi.

Tundub, et religioossed juhtinstitutsioonid on suuremas osas võimetud ette võtma nii põhjalikku ümberorienteerumist. Teised ühiskonna grupid võtavad omaks inimkonna ainulisuse tunnused mitte ainult areneva tsivilisatsiooni järgmise vältimatu sammuna, vaid kui igasuguste erinevate identiteetide ühinemist, mida inimrass toob sellel kriitilisel hetkel meie ühisesse ajalukku. Siiski seisab suurem osa organiseeritud religioonidest halvatuna tuleviku lävel nende samade dogmade ja eksklusiivse tõe omamise haardes, mis vastutavad mõnede kõige ägedamate maailma elanikke lahutavate konfliktide tekkimise eest.

Tagajärjed on olnud inimeste heaolule hävitavad. Ei ole mingit vajadust mainida üksikasjalikult õudusi, mis on tänapäeval langenud õnnetu elanikkonna peale fanatismi pahvatuste läbi, mis häbistavad religiooni nime. See ei ole uus nähtus. Üks paljudest näidetest selle kohta on Euroopa kuueteistkümnenda sajandi ususõjad, mis läksid kontinendile maksma kolmkümmend protsenti kogu elanikkonna eludest. On üllatav, millist kauaaegset saaki on kandnud need seemned, mis isutati rahva teadvusesse sektantliku dogmatismi pimedate jõududega, mis kutsusid esile taolisi konflikte.

Antud loetelule tuleb lisada inimmõistuse reetmise, mis rohkem kui mõni teine tegur on röövinud religioonilt tema loomupärase võime mängida otsustavat rolli maailma sündmuste kujundamisel. Olles pööranud kogu oma tähelepanu tegevustele, mis hajutavad ja nõrgestavad inimeste energiat, on religioossed institutsioonid olnud peamiseks jõuks, mis takistavad reaalsuse uurimist ning inimliigile iseloomulike intellektuaalsete võimete kasutamist. Materialismi või terrorismi hukkamõistmine ei osuta tõhusat abi tänapäeva moraalse kriisiga toimetulemisel, kui ei pöörata avameelselt tähelepanu kohustuste unarussejätmisele, mis on jätnud uskuvad massid selle mõjude vastu kaitsetuks ja haavatavaks.

Nii valulikud kui need mõtisklused ka ei tundu, ei süüdista need organiseeritud religiooni, vaid pigem tuletavad meelde ainulaadset jõudu, mida ta omab. Nagu me kõik hästi teame, ulatub religioon motivatsiooni juurteni. Kui ta on olnud truu transtsendentsete Isikute vaimule ja eeskujule, kes andsid maailmale suursugused ususüsteemid, on ta äratanud tervetes rahvastikes võimeid armastada, andestada, luua, vapralt tegutseda, eelarvamustest vabaneda, ohverdada üldise heaolu nimel ning distsiplineerida loomalike instinktide impulsse. Vaieldamatult on inimloomuse tsiviliseerimisel olnud viljastavaks jõuks üksteisele järgnevate Jumaluse Ilmutajate mõju, mis ulatub jäädvustatud ajaloo koidikuni.

See sama jõud, millel oli möödunud aegadel selline mõju, jääb inimese teadvuse kustumatuks tunnusjooneks. Kõigele vaatamata ja ilma rohke julgustuseta annab ta jätkuvalt jõudu ellujäämisvõitluses olevatele loendamatutele miljonitele ning loob kõikides maades kangelasi ja pühakuid, kelle elud on nende endi usundite kirjutistes sisalduvate põhimõtete kõige veenvamateks tõendusteks. Nagu kultuuri ajalugu näitab, on religioon võimeline avaldama sügavat mõju sotsiaalsete suhete struktuurile. Tõepoolest, on raske meenutada mingisugust tõelist arengut tsivilisatsioonis, mis pole saanud moraalset tõuget sellest igavesest allikast. Kas on siis mõeldav, et kulminatsioon planeedi organiseerimise aastatuhandepikkuses protsessis on saavutatav vaimses vaakumis? Kui kõlvatud ideoloogiad, mis vallandati meie maailmale äsja möödunud sajandi vältel, ei andnud midagi muud, siis tõestasid nad lõplikult, et häda ei saa leevendada mitte millegagi, mida inimmõistus on suuteline välja mõtlema.

Mida see tänapäeval tähendab, on Bahá’u’lláh kokku võtnud sõnadega, mis on kirja pandud üle saja aasta tagasi ning sellele järgnevate aastakümnete jooksul laialt levinud:

“Ei ole mingit kahtlust, et maailma rahvad kõikidest rassidest ja religioonidest ammutavad oma inspiratsiooni ühest taevasest allikast ning on ühe Jumala alamad. Erinevused määrustes, mille all nad elavad, tulenevad selle ajastu erinevatest nõudmistest ja vajadustest, mil need ilmutati. Kõik need, välja arvatud mõned, mis on tekkinud inimliku rikutuse tagajärjel, on määratud Jumala poolt ning on Tema tahte ja eesmärgi peegeldus. Tõuske ja purustage usu väega relvastatuna tükkideks oma tühiste ettekujutuste jumalad, lahkhelide külvajad endi keskel. Haarake kinni sellest, mis teid üksteisele lähendab ja ühendab.”

Taoline üleskutse ei nõua usu kaotamist mistahes maailma suurte ususüsteemide põhitõdedesse. Kaugeltki mitte. Usul on oma enda nõudmised ja ta on oma enese õigustus. Mida ühed usuvad või ei usu, ei saa omada autoriteeti mitte ühegi teise üksikisiku südametunnistuse üle, kes seda nimetust väärivad. See, milleks ülaltoodud sõnad nii tungivalt üles kutsuvad, on loobumine kõikidest nõudmistest eksklusiivsuse ja lõplikkuse järele, milles on juurdunud jõud, mis on olnud ainsaks suurimaks teguriks ühtsuse saavutamise püüde lämmatamisel ja viha ning vägivalla tekitamisel.

Me usume, et religioossed juhid peavad vastama just sellele ajaloolisele väljakutsele, kui religioossed institutsioonid omavad üldse tähendust globaalses ühiskonnas, mis on tärganud kahekümnenda sajandi ümberkujundavatest kogemustest. Tõenäoliselt on kasvav hulk inimesi jõudnud arusaamisele, et kõikide religioonide aluseks olev tõde on oma olemuselt üks. Selle mõistmine ei tule mitte teoloogiliste vaidluste lahendamise vaid intuitiivse tajumise läbi, mis sünnib teistega suhtlemise pidevalt suurenevast kogemusest ja inimpere enda ainulisuse aktsepteerimisest. Religioossete doktriinide, rituaalide ja seaduste koodeksi segadusest, mis on päritud kadunud maailmadest, tekib tunne, et vaimne elu, nagu erinevates rahvustes, rassides ja kultuurides ilmnev ainulisus, on üks ainus piiritu reaalsus, mis on igaühele võrdselt kättesaadav. Selleks, et see hajuv ja veel ebalev arusaam süveneks ning oleks tõhus rahumeelse maailma loomisel, peavad seda kogu südamest toetama need, kelle poole maakera massid veel sellel hilisel tunnil juhendust otsides pöörduvad.

Kindlasti on maailma suurte religioossete traditsioonide vahel palju erinevusi sotsiaalsete määruste ja jumalateenistuse vormide suhtes. Vaevalt saakski see teisiti olla, arvestades neid aastatuhandeid, mille jooksul üksteisele järgnevad Jumaluse Ilmutused pöörasid oma pilgu pidevalt areneva tsivilisatsiooni muutuvatele vajadustele. Tõepoolest, enamikule maailmausundite pühakirjadele omase joonena avaldub ühes või teises vormis põhimõte religiooni evolutsioonilisest olemusest. See, mida ei saa moraalselt õigustada, on kultuuripärandi, mis peaks rikastama vaimset elu, kasutamine eelarvamuste ja võõrandumise tekitamiseks. Hinge esmaseks ülesandeks jääb alati olema uurida tõelisust, elada kooskõlas tõdedega, milles ta on veendunud, ja näidata üles täielikku austust teiste jõupingutuste vastu selle sama tegemisel.

Võib kõlada vastuväiteid sellele, et kui tunnistada võrdselt kõiki suuri religioone oma päritolult jumalikuks, mõjub see nii, et see julgustab paljusid inimesi ühest usust teise pöörduma, või vähemalt hõlbustab seda. On see siis tõde või mitte, omab see kindlasti teisejärgulist tähendust võrreldes võimalusega, mille ajalugu on viimaks avanud neile, kes teadvustavad maailma, mis ületab seda maist, ja võrreldes vastutusega, mida see teadmine kaasa toob. Iga suur religioon võib esitada mõjuva ja usaldusväärse tunnistuse oma mõjususest kõlbeliste omaduste kasvatamisel. Sarnaselt ei saa keegi veendunult väita, et doktriinid, mis kuuluvad mõnele kindlale ususüsteemile, on andnud vagatsemise ja ebausu loomisele suurema või väiksema panuse kui teiste omad. Integreeruvas maailmas on loomulik, et käitumistavad ja vastastikune mõjustamine muutuvad pidevalt ja igasugust liiki institutsioonide roll seisneb kindlasti selles, et kaalutleda, kuidas juhtida neid arengusamme, et need ühtsust edendaksid. Garantii, et tulemus on lõpuks terviklik vaimses, kõlbelises ja sotsiaalses mõttes, peitub maakera elanike masside, kelle häält pole kuulda võetud, vankumatus usus, et universumit ei juhi inimkapriis vaid armastav ja eksimatu Kaitselmus.

Koos rahvaid lahutavate barjääride lõhkumisega näeb meie aeg varem ületamatu müüri lagunemist, mis mineviku arvates lahutab igavesti taevase elu maisest elust. Kõikide usundite kirjutised on alati õpetanud usklikku nägema teiste teenimist mitte ainult moraalse kohustusena, vaid ka kui hinge teed Jumalale lähenemiseks. Täna annab ühiskonna jätkuv ümberkujunemine sellele tuntud õpetusele uue tähenduse. Sedavõrd, kui muistne lubadus maailmast, mis on hingestatud õigluse põhimõttest, võtab aeglaselt saavutatava eesmärgi iseloomu, vaadatakse nii hinge kui ka ühiskonna vajaduste täitmist üha enam kui küpse vaimse elu üksteist täiendavaid aspekte.

Kui religioosne juhtimine vastaks väljakutsele, mille viimase mõistmine esitab, peab ta algama tunnistamisest, et usk ja teadus on kaks asendamatut teadmiste süsteemi, mille läbi arenevad teadvuse potentsiaalid. Üksteisega konfliktis olemata on need mõistuse põhilised reaalsuse uurimise moodused vastastikus sõltuvuses ja on olnud kõige produktiivsemad neil harvadel kuid õnnelikel ajalooperioodidel, mil tunti ära nende üksteist täiendav olemus ning nad tegid koostööd. Teadusliku arengu tõttu tekkinud vaated ja oskused peavad alati otsima juhendust vaimsest ja moraalsest kohustumisest, et kindlustada nende sobiv rakendamine; religioossed veendumused, vaatamata sellele, kui kalliks neid ka ei peeta, peavad vabatahtlikult ja tänutundega järele andma teaduslike meetodite erapooletule hinnangule.

Viimaks jõuame teema juurde, millele läheneme natuke ujedalt, kuna see puudutab otseselt südametunnistust. Pole üllatuseks, et paljude ahvatluste seas, mida maailm pakub ja mis on köitnud religioossete juhtide tähelepanu, on kiusatus, milleks on võimu kasutamine usuküsimustes. Mitte keegi, kes on pühendanud pikki aastaid ühe või teise suure usundi kirjutiste üle tõsisele mõtisklemisele ja uurimisele, ei vaja mingit edasist meeldetuletust sageli korratud aksioomist, mis puudutab võimu potentsiaali korrumpeeruda ning seda üha enam, kui see võim kasvab. Tundmatud seesmised võidud, mis on seoses sellega lugematute vaimulike poolt ajastute jooksul võidetud, on kahtlemata olnud organiseeritud religiooni loova jõu üheks peamiseks lähteks ning neid peab pidama selle üheks suurimaks väljapaistvaks jooneks. Samal määral on maise võimu ja edu ahvatlusele alistumine teiste usujuhtide poolt loonud viljaka kasvupinna küünilisusele, korruptsioonile ning meeleheitele kõigi nende hulgas, kes seda näevad. Viited religioossete juhtide võimele täita oma sotsiaalset vastutust praegusel ajaloohetkel ei vaja mingit täpsustamist.
*
Kuna religioon on hoolitsenud iseloomu ülendamise ja suhete tasakaalustamise eest, on ta ajaloo vältel olnud peamine autoriteet elule mõtte andmisel. Igal ajastul on ta edendanud head, laitnud valet ja avanud visiooni teostamata potentsiaalidest kõigi nende silme ees, kellel soov näha. Selle nõuannetest on ratsionaalne hing saanud julgustust maailma poolt seatud piirangute ületamiseks ning eneseteostamiseks. Nagu nimi viitab, on religioon samaaegselt olnud peamine jõud erinevate rahvaste ühendamisel üha suuremates ning keerukamates ühiskondades, mille läbi individuaalsed võimed said vabastatud ja väljendust leida. Praeguse ajastu suurim eelis on perspektiiv, mis võimaldab kogu inimrassil näha seda tsiviliseerivat protsessi üheainsa nähtusena, meie maailma üha korduvaid kokkupuutumisi Jumala maailmaga.

Sellest perspektiivist innustatuna on bahá’í kogudus olnud aktiivne religioonidevaheliste tegevuste edendaja oma algusajast saadik. Peale väärtuslike sidemete, mida see koostöö loob, näevad bahá’íd erinevate religioonide püüdlustes üksteisele lähemaletõmbumist kui ühtsesse täisikka siseneva inimrassi vastukaja jumalikule tahtele. Meie koguduse liikmed jätkavad abistamist igal võimalikul viisil. Ometi võlgneme me oma partneritele selles ühises püüdluses selge teadaande oma veendumusest, et religioonidevaheline vestlus, mis mõttekalt soodustaks meeleheitel inimkonda piinavate haiguste paranemist, peab nüüd ausalt ja ilma edasise kõrvalepõiklemiseta pöörduma kõikehõlmava tõe poole, mis kutsus ellu liikumise, et on vaid üks Jumal, ja kuna Ta on väljaspool igast kultuurilisest väljendusest ning inimtõlgenduse mitmekesisusest, on ka vaid üks religioon.

Iga mööduva päevaga kasvab oht, et usulise eelarvamuse tõusvad lõkked sütitavad ülemaailmse tulekaju, mille tagajärjed on mõeldamatud. Sellist ohtu ei suuda tsiviilvalitsused ilma abita ära hoida. Samuti ei peaks me ka ennast petma, et ainuüksi üleskutsed vastastikusele tolerantsusele võivad kustutada vaenulikkust, mis väidab omavat jumalikku heakskiitu. See kriis kutsub üles religioosseid institutsioone minevikuga sidemeid katkestama ja seda nii otsustavalt nagu seda tegid need, kes avasid tee ühiskonnale, et vabaneda samadest söövitavatest eelarvamustest rassi, soo ning rahvuse vastu. Ainus tõeline õigustus, et avaldada mõju südametunnistusele, on inimkonna heaolu teenimine. Sellel tsivilisatsiooni ajaloo suurimal pöördepunktil ei saaks nõuded sellise teenimise järele olla selgemad. “Inimkonna heaolu, selle rahu ning kindelolek on saavutamatud,” rõhutab Bahá’u’lláh, “kui ja kuni selle ühtsus pole kindlalt rajatud.”

Ülemaailmne Õigluse Koda