Bahá’i usk Eestis

Baha'i usk Eestis

Bahá’i usk Eestis

Kuuldused erakordsetest sündmustest ja kaksikilmutusest Pärsias 19. sajandi keskpaigas ei olnud ilmselt need, mis oleksid Euroopas elavat vastukaja leidnud. Arvata võib, et tollase Venemaa akadeemilistes ringkondades liikus kuuldusi Pärsias toimunud babistliku liikumise verisest mahasurumisest ja rohketest ohvritest.

1852. aastal esines Tsaari Venemaa ametliku palvega vabastada vangistusest Bahá'u'lláh. Samuti pakkus tollane Vene valitsus vangistatud usuliidrile peavarju. Harjumatu tolle ajastu kohta on fakt, et 1889. aastal kuulutas vene kohus bahá'í usu oma territooriumil aktsepteeritavaks. Religiooni sõltumatu iseloom tagas nende järgijate õiguste kaitse. Taoline ametlik otsus oli pretsedent bahá'í usu ajaloos. Üllatav on see, et vene keel oli üks esimestest, millesse tõlgiti bahá'í usu pühakiri Kitab-i-Aqdas. Tõlge ilmus Teaduste Akadeemia Toimetiste sarjas 1899. aastal ja sisaldas tõlkija sissejuhatust ja kommentaare.

Kindlalt saab väita, et eesti ajakirjanduses leidis elavat kajastust väljapaistva ameerika ajakirjaniku, esperantisti, tuntud ja mõjuka bahá'í usu tutvustaja Martha Root'i Artikkel pr Martha Root'i külastusest Eesti külastus 1927. aasta aprillis-mais. Visiiti kajastasid kõik suuremad päevalehed. Proua Root külastas välisministeeriumi, Päevalehe toimetust ja pidas kõne Tallinna Esperantistide klubis. Nii Postimees kui Päevaleht pidasid oma artiklites vajalikuks esitada lühikokkuvõtted bahá'í usu üldistest põhimõtetest.

1922. ja 1934. aasta rahvaloenduse andmete kohaselt ei elanud Eesti vabariigi territooriumil kodanikke, kes oma usutunnistuseks oleksid märkinud bahá'í usundi. Ajavahemikus 1932-1937 ilmunud “Eesti entsüklopeedia” 1-s köites leiame bahá'í usu kohta ühe artikli. Mainitud artikkel on üldsõnaline ja paljuski eksitav.

Alates 20. sajandi teisest poolest on olnud eestlasi, kes väljaspool oma kodumaad elades on vastu võtnud bahá’í usu: Jakob Kain Rootsis ja Salme Renate Tankaria Inglismaal.

Raja ja Johannes Palu - Eesti esimesed Bahá'íd

1968. aastal külastas Eestit Alice Dudley, bahá’í ja esperantist, ning võttis ühendust Eesti Esperanto Seltsiga. Ta tutvus Johannes ja Raia Paluga, kes olid juhtivad esperantistid. Seega esimesteks Eestimaal elavateks bahá'ídeks loetakse esperantist Johannes Palu ja tema abikaasat Raia Palu. Perekond Palu liitus bahá'í kogudusega 1968. aastal.

1989. aastal saabus tagasi Eestisse, et siin oma usku õpetada, pr. Brigitte Lundblade (sünd. Hasselblatt), kes oli jätnud oma kodumaa Eesti 1939. aastal ning saanud bahá’íks Inglismaal. Aasta jooksul asusid siia elama ka mitmed bahá’íd Rootsist, Soomest ja Kanadast.

1990. aastal rajati kogudus Tallinnas, aasta hiljem Tartus. 20. sajandi lõpu poole olid kogudused rajatud Pärnus ja Narvas. Hetkel eksisteerib ka väike kogudus Viljandis.

1992. aastal valisid Eesti, Läti ja Leedu bahá’íd oma esimese ühise rahvusliku valitsusorgani, Baltimaade Bahá’íde Regionaalse Vaimse Nõukogu.

1999. aastal valisid kõigi kolme riigi bahá’íd oma enda vastavad rahvuslikud valitsusorganid, rahvuslikud vaimsed nõukogud.

2002. aastal registreeriti ametlikult Eesti Bahá’í Koguduste Liit.
Viis kohalikku bahá’í kogudust peegeldavad bahá’í usu rahvusvahelist iseloomu: nende liikmed on eesti, vene, ukraina, pärsia, soome, briti, saksa, kanada, rootsi ja mehhiko päritolu. Nende mitmekesisus peegeldub ka erinevates ametites, mida nad esindavad: ülikooli professorid, õpetajad, arstid, insenerid, muusikud ja paljud teised, noored ja vanad, tehes üheskoos pingutusi samade eesmärkide nimel.