Bahá’u’lláh õpetas, et iga inimene on "kalliskividest rikas kaevandus", tundmatu isegi selle omanikule, teistest rääkimata, ja oma rikkuse poolest ammendamatu.

Elu eesmärgiks on nende omaduste arendamine nii iseenda jaoks kui ka inimkonna teenimiseks. Elu selles maailmas, nii nagu Baha'u'llah seda seletab, on nagu lapse elu emaüsas: moraalsed, intellektuaalsed ja vaimsed võimed, mida inimolend siin Jumala abiga arendab, on nagu "jäsemed" ja "organid", mida hing vajab edasi liikumiseks sellele maisele ilmale järgnevates maailmades.

Seepärast on eluviis, mida bahá’íd püüavad viljeleda, selline, mis innustab isiksuse arengut. Igapäevane palve ja meditatsioon vabastavad hinge traditsioonilistest mudelitest ja avavad selle uutele võimalustele. Erineva päritoluga inimeste koostöö murrab traditsioonilised eelarvamused. Alkoholi ja narkootiliste ainete kasutamisest hoidutakse, välja arvatud meditsiinilistel põhjustel, kuna need ained suretavad lõpptulemusena mõistuse. Viimane kehtib ka keelepeksu kohta, mis nõrgendab inimestevahelist usaldust ja kahjustab ühtsust, millest sõltub inimkonna areng.

Bahá’u’lláh' kirjutised omistavad suurt tähtsust perekonnale kui inimkonna aluspõhjale. Eriti rõhutakse abielu pühadust, mehe ja naise võrdõiguslikkuse tunnistamist ja nõupidamise vajalikkust.