Bahá’í usk sai alguse Iraanis 1844. aastal, mil selle rajaja Báb (“Värav”) kuulutas bábi usku. Bábi peaeesmärk oli valmistada inimkonda ette teise jumaliku õpetaja peatseks ilmumiseks, kes juhatab inimkonna ülemaailmse rahu ajastusse. Aastal 1863 kuulutas Bahá’u’lláh (“Jumala Auhiilgus”), et tema ongi see isik, kellest Báb rääkis, ja nii sündis bahá’í usk. Bahá’í usu ühtsus on säilinud tänu “lepingule”, millega on kindllaks määratud usu õigusjärglus ja institutsionaalse autoriteedi põhimõtted.

Bahá’u’lláh’ ilmutuse keskne teema on ühtsus. Ta õpetas, et “maailm on ainult üks riik ja inimkond selle kodanikud”. Tema kirjutised sisaldavad põhimõtteid, seadusi ja institutsioone, mis on olulised kogu maailma tsivilisatsiooni jaoks, sh igasuguste eelarvamuse kõrvaldamist, meeste ja naiste võrdõiguslikkust, maailma suurte religioonide ühise lätte ja ainulisuse tunnistamist, äärmusliku vaesuse ja rikkuse kaotamist, ülemaailmset kohustuslikku haridust, iga isiku vastutust iseseisvalt tõde otsida, kollektiivse julgeoleku põhimõttele toetuva föderaalsüsteemi loomist maailmas ning tunnistamist, et religioon on kooskõlas mõistuse ja teadusega.

Bahá’í maailmakeskus Akka/Haifa piirkonnas Iisraelis on olnud nii vaimne kui ka administratiivne bahá’í usu keskus alates sellest, kui Bahá’u’lláh pagendati sinna 1868. aastal. Bábi pühamu (matmispaik) Karmeli mäel Haifas ja Bahá’u’lláh’ pühamu Akka lähedal Bahjis on bahá’íde jaoks kaks kõige pühamat paika.