Bahá’u’lláh, araabia keeles “Jumala Auhiilgus”, on tiitel, mille võttis endale Baha'u'llah maja Iraanis bahá’í usu asutaja Mírzá Husayn-´Álí (1817-1892).

Aastal 1852 Teheranis Bábi järgijana tegutsemise tõttu vangis olles sai Bahá’u’lláh esimest korda teateid Bábi ettekuulutatud missioonist. Vanglast vabanemise järel saadeti ta pagendusse Bagdadi ja 1863. aastal teatas ta, et ta on kaua oodatud Jumala sõnumitooja. Enamik bábisid aktsepteeris seda teadet ja nii sündis bahá’í kogudus.

Neljakümne pagenduses veedetud aasta jooksul - olles Pärsia ja Ottomani võimude käes, pagendatuna Bagdadist Konstantinoopolisse, Adrianoopolisse ja lõpuks 1868. aastal Ottomani kurjategijate karistuskandmise kohta Akkasse Palestiinas (praegune Iisrael) - avaldas Bahá’u’lláh enam kui 100 köidet Jumalast inspireeritud müstilisi teoseid, eetilisi ja ühiskonnaõpetusi, seadusi ja korraldusi. Ta pöördus ka tolle aja kuningate ja valitsejate, nende hulgas Pärsia šahhi, Türgi sultani, paavst Pius IX, Saksa keisri Wilhelm I, kuninganna Victoria, Austria imperaatori Franz Josephi, Napoleon III ja Lääne valitsusjuhtide poole, teatades neile oma ilmutusest. Ta manitses neid valitsema oma alamaid õigluse ja kaastundega ning hoiatas, et vastasel juhul kukuvad nad võimult.

Bahá’u’lláh’ läkituse põhipunktidena võib kokkuvõtlikult nimetada ülemaailmset ühtsust ja õiglust. Ta õpetas, et on vaid üks Jumal, kes on avaldanud oma tahet mitmete jumalike õpetajate kaudu, nagu Aabraham, Mooses, Jeesus Kristus, Muhamed, Krišna, Buddha ja Zarathustra. Vaatamata sellele, et nende poolt asutatud suurte religioonide ühiskondlikud õpetused erinevad sõltuvalt nende ilmutamise ajast ja kohast, on kõigi religioonide vaimne olemus sama: kõigi inimeste eesmärk on tunda ja teenida oma Loojat. Sel ajastul on inimkond võimeline tunnistama Jumala, religiooni ja inimpere ainulisust. Samuti õpetas Bahá’u’lláh, et mehed ja naised on võrdõiguslikud, et teaduse ja religiooni õpetused on omavahel kooskõlas, et äärmuslik vaesus ja rikkus tuleb kaotada, haridus peab olema ülemaailmne ja kohustuslik ning tuleb valida üks ülemaailmne abikeel hõlbustamaks rahvusvahelist suhtlemist ja teineteise mõistmist.

Oma surma eel 1892. aastal kandis Bahá’u’lláh hoolt bahá’í koguduse juhtimise järjepidevuse eest, kindlustamaks selle ühtsust ja kaitsmaks seda lõhenemise eest. Tema vanim poeg, ´Abbás Effendi, kes võttis endale tiitliks ‘Abdu’l-Bahá, mis tähendab “Auhiilguse Teener”, nimetati bahá’í usu juhiks ja ainsaks Bahá’u’lláh’ kirjutiste volitatud tõlgendajaks. See tegu võimaldas bahá’í kogudusel läbida oma eksistentsi esimese sajandi ühtsena vaatamata väljakutsetele, millele tuli vastu astuda nii koguduse sees kui ka väljaspool.